Erinevaid aku ja elektrimootori jõul töötavaid jalgratta prototüüpe on nikerdatud juba 19-sajandi lõpust, kuid tänapäevase konseptsiooniga (liitium-akuga) e-rattaid aga millenium algusest.
- 1895 – Patendeeriti aku jõul töötav elektriratas – Ogden Bolton Jr.
- 1932 – Philips’i esimene elektriratas (Simplex Electric Bike)
- 1975 – Panasonic’u esimene elektriratas
- 1989 – Sanyo Enacle
Veel 10-20 aastat tagasi ei nähtud elektriratastes piisavat potensiaali, et neid masstootmisesse suunata. Rattad olid kallid, rasked ja nende välimus jättis viisakalt õeldes soovida. Ainult väike grupp tehnikahuvilisi pioneere omasid elektrirattaid. Küll aga sai tõuke elektrooniliste seadmete kiire areng alates aastast 2015 – ajal, mil arenesid märgatavalt nutitelefonid, sülearvutid, elektrilised tõukerattad, seikluskaamerad, droonid ja muu. Valdkonnad, kus lõpptarbija nõudis vastupidavat ja pikema kestvusega elektroonilist vidinat.
Majandus oli õitsengus ning näiteks mootorikütus maksis Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Euroopas ja Inglismaal veel natuke üle euro. Tänu akude arengule ja populatsiooni kasvule nähti potensiaali ka elektriratastes – mille tabasid ära paljud investorid ja rattatootjad.
Aastal 2018 alustasid palju rattatootjad elektrirataste masstootmist, ning seda juba piisavalt hea, turule sobiva hinna/kvalideedi suhtega. Laienesid juba olemasolevad rattabrändid, turule kinnitasid tugevalt kanda ka DTC (direct-to-consumer) tüüpi ettevõtted, kelle ärimudel seisnes müügis ilma füüsilise poeta, veebi vahendusel. Selliseid e-rattaid imporditi massiliselt Hiinast, mille järel muudeti visuaalsust, lisati uus brändinimi, garantii ja kõik muu legaalne.
DTC – Direct to consumer ärimudel on olnud edukate elektrirattafirmade ühine joon (Lectric eBikes, Rad Power Bikes, Himiway, Engwe jt). Firmad, kes on EU ja USA turul müünud sisuliselt ühe raamisuurusega mudeleid juba sadades tuhandetes.
Elektrirataste brändidevalikus on tänaseks kahte tüüpi firmasid – neid, kes toodavaid vaid elektrilisi jalgrattaid, kelle rattad on üldjuhul saadavas ühes universaalses suuruses ja kahes raamitüübis, ning paraleelina toodavad juba varem tuntud rattabrändid, kes valmistavad elektrilisi variatsioone juba varem toodetud jalgratastele mudelitele.
Peamine eelis vanemate brändide seas on parem valik sobivamaid raamisuuruseid – S, M, L, XL ja 50/52/54/56/58.
Mootoritüübid
Esmased elektrijalgrattad olid varustatud rummisise mootoriga mis asus tagarattas. Prooviti ka esirummumootoriga ning sootuks ka mõlema rattarummu sisse paigaldatud mootoreid. Esialgsed mootorid oli rasked ja visuaalselt ehk mitte kõige paremad lahendused.
Alates aastast 2015 ilmusid turule märksa paremini optimeeritud keskmootorid, mis asusid rattaraami alumises punktis – keskjooksus. Aastaks 2022 on rattaturul valikus üldnumbrite poolest rohkem rummumootoriga ning suurem arv erinevaid raamitüüpe aga keskmootoriga e-rataste valikus.
- Rummumootor – Suurem üldarv masstoodetud e-rattaid. Esimene prototüüp valmistatud aastal 1903.
- Keskmootor – Suurem arv erinevaid e-rataste raamitüüpe.
Sisuliselt kõik kesk- ja tippklassi e-rattad on tänasel päeval ehitatud keskmootorile, mille ümber ka spetsiaalne jalgrattaraam valmistatud on. Jõuülekannet optimeeritakse parimaks aku kestvuseks ja sujuvama sõidu tagamiseks. Praeguseks on võimalik läbida kuni 200 kilomeetrit 3-tunnise laadimisajaga keskmootoriga e-rataste puhul.
Erandina kasutavad veel kesk- ja tippklassi rattatootjad rummusisest mootorit integreeritud aku kooslusega näiteks sportlikel linnaratastel, kruusa- ja maanteeratastel.
Mootorite tüüpvead
Esimese põlvkonna keskmootoriga elektrirataste peamiseks probleemiks oli keti enneagne purunemine, mis jättis ratturid sisuliselt abita, teadmata kuhu. Rummumootoriga e-rataste tööpõhimõte nõuab kõigest väntade liigutamist, ehk keti olemasolu elektrimootori tööks vaja ei olegi. Küll aga täheldati rummumootoriga rataste puhul kodarate või koguni tagavelje kiiret kulumist, kuna suurem osa väänet ja massi just sinna suundus.
Akutüübid
Elektriratta aku on valdkond, mille arengut soovitakse näha enim.
Hea aku on pika elueaga, kiire laadimisajaga ning kindlasti midagi, mille vahendusel saaks võimalikult kaugele sõita. Kui hetkel, aastal 2022, jääb keskmine aku täituvus 300-700Wh vahemikku ning mille assisteerimisega on võimalik sõita keskeltläbi 80-120 kilomeetrit, siis lähitulevikus võib optimistlikult prognoosides neid numbrid veel paremaks lihvida.
- Liitiumaku (Lithium-Ion) on kasutusel aastast 1991.
- Elektrirataste akude arengule aitas kaasa sülearvutite masstootmine.
Integreeritud ja välisel/eemaldataval akul on mõlemal endiselt omad plussid ja miinused, kuigi toodetud on mõlemaid tüüpe aga milleniumi algusest. Kui veel 10-20 aastat tagasi olid akud rasked ja kobakad, mis väga pikka vahemaad läbida ei suutnud, siis tänaseks on see probleem suuresti lahendatud. Hetkel lubatakse liitium-aku laadimistsükklite arvuks keskmiselt ligikaudu 500 laadimistsükklit, mis on tugev saavutus võrreldes varasemate akutüüpidega.
Raamitüübid
Esialgsed liitiumakuga elektrirattad valmistati kas 20″ või 26″ veljesuurustel. Linna- ja maastikurattad 26″ ning kokkuklapitaval rattad 20″ ratastel. Viimane variant on endiselt jäänud üheks populaarseimaks, et ikka võimalikult palju praktilisust rattast välja saada.
Tänaseks on valikus 12 erinevat elektrirataste raamitüüpi, kõikvõimalike komponenti koosluses. Saadaval on peale välise käiguvaheti ja kettülekande ka rihmülekanne. Rummusisesed käiguvahetid on taas populaarsust kogumas. Elektroonilised käiguvahetid on samuti laialt kasutusel just paljudel tippklassi mudelitel – peamiseks eesmärgiks sujuvam käiguvahetus.
Ühine reegel elektrirataste puhul on üks ainus esimene ketiratas, mida kasutatakse juba pikemat aeg ka enamikel teistel, 20’l rattatüübil.
Koos elektrijalgratastega on tugevalt arenamas ka elektrimootorrataste sektor, milles suuremat arengut näha just lähima viie aasta jooksul.
Elektrirattad ja võistlused
Tänaseks on rattavõistlustel eraldi võistlusgrupid jalgratturite ja elektriratturite seas. Internetis leidub veel koomilisi videoid profivõistlustelt, kus pettusena on kasutatud peidetud rummusisest mootorit just kestvussõituvõistlustel – maantee ja gravel/cyclocross.
Enam ei loeta siseringis elektriratta kasutamist treeningus sohitegemisena, kuna tegemist on sisuliselt vahendiga mis hõlbustab sõitmist raskematel sektsioonidel – mäed, vastutuul ja pikemad vahemaad. Mida toob aga tulevik? Seda ootame põnevusega ka meie.
Muretut kulgemist!